Helga Nõu “Ood lastud rebasele”, Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn 2006
(….)
“Kellega ma räägin?” küsib ta uue hooga.
Müsteeriumidel on enamasti siiski loomulik seletus, püüab ta endale
sisendada. Karl võib olla mõne sõbra enda poole külla kutsunud. Aga kus
on ta sel juhul ise? Ehk jooksis poodi midagi ostma ja jättis külalise
üksinda tuppa? Aga kui see teine isik, ütleme külaline, vastas, miks ei
jätka ta siis kõnet? Nüüd kuuldub ka selgesti kellegi hingamist.
“Palun Karli,” ütleb Hanna, kerge värin hääles. “Kas Karl on kodus? Vastake ometi…”
Viimane lause kõlab peaaegu paluvalt, sest ta on abitu ega tea, mida peale hakata.
“Teda ei ole siin,” kõlab viimaks endine hääl.
Mida see tähendab, et ei ole seal? Hanna hingab siiski kergendatult, et vastaja on inimene ja mitte tont.
“Millal ta tuleb?” küsib ta.
“Ei ole aimugi.”
Vastused on napisõnalised ja tõrksad. Oleks ikka normaalne, et inimene,
kes mingil põhjusel teise korteris viibib, räägiks ja asjaolu selgitaks!
“Kas te olete Karli sõber?”
“Seda ma just küll ei ütleks,” kostab puiklev vastus.
Mida see peaks tähendama? Asi läheb ikka hullemaks ja kõne järjest
absurdsemaks. Hanna hakkab isegi arvama, et temaga tehakse halba nalja.
Võib- olla istub Karl sealsamas kõrval ja naerab pihku. Idiootne nali
sel juhul!
Ei ole ju esimene aprill. Või on nad seal äkki mitmekesi pidutsenud ja on purjus?
Ei, Karl ei käituks niimoodi, see pole tema stiil. Ta ei salli
tembutamist ega võtaks sellisest lollitamisest osa. Teda peetakse
liigagi korralikuks ja igavaks, pealegi on ta enam-vähem karsklane.
Midagi muud peab olema juhtunud. Kas mingi õnnetus või avarii? Siis on
ehk kutsutud kohale politsei või tuletõrje?
“Kas on midagi juhtunud või?” küsib Hanna ärevalt.
“Jah , seda pean küll tunnistama.”
(……)
“Aga kes teie olete? Mis te õieti meie korteris teete?”
“Noh, kui te nii väga teada tahate: ma sooritan siin sissemurdu” vastab hääl.
